Personaalne lähenemine

Abieluvaraleping – miks tuleks sõlmida?

Kindlasti on kõik tänased abiellujad kursis, et enne abiellumist tuleb neil valida varasuhte režiim – kas varaühisus, -lahusus või vara juurdekasvu tasaarvestus. Internetiavarustest on võimalik informatsiooni leida kõigi nende süsteemide kohta, mis aitab paaridel oma valikuid teha. Varasemalt oli seadusega automaatselt ettenähtud režiimiks varaühisus, mis tähendab, et kõik abikaasade poolt abielu jooksul omandatud vara kuulub nende ühisvarasse (välja arvatud kinke ja pärimise teel saadud vara).

Et saada vastust küsimusele miks tuleks üldse abieluvaraleping sõlmida, peab natuke tutvuma abieluvaralepingu sisuga üldiselt. Mida tähendab abieluvaraleping, mida on võimalik sellega kindlaks määrata ning kuidas?

Abieluvaraleping on abikaasadevaheline kokkulepe, milles mõlemad võivad: valitud varasuhte asendada teise seaduses sätestatud varasuhtega, valitud varasuhte lõpetada, anda ühisvara valitsemise õigus ühele abikaasale, tunnistada ühisvaraks või lahusvaraks üksikuid esemeid või teatavasse liiki kuuluvaid esemeid.

Nagu näha, saab abieluvaralepinguga palju laiahaardelisemalt varasuhteid abikaasade vajadustele vastavalt reguleerida.

Abieluvaralepingut on võimalik sõlmida notari juures ning seda saab sõlmida ainult mõlema abikaasa kohalviibimisel.

Valdav arvamus on, et abieluvaralepingu sõlmine näitab abikaasa suhtes usaldamatust. Abielludes on ilmselt kõik paarid kindlad, et nende abielu püsib nii kaua „kuni surm meid lahutabˮ. Tegelikkuses tuleks aga mõista, et abieluvaraleping ei ole instrument ainult lahutuse puhuks, vaid see aitab abikaasadel reguleerida abielu jooksul oma varalisi suhteid ning seda täpselt sellisel viisil nagu neile vajalik.

Näiteks juhul, kus üks abikaasadest on majanduslikult väga aktiivne ning riskialdis, võib esile kerkida vajadus hoida abikaasade varad lahus, et ei tekiks olukorda, kus ühe abikaasa ebaõnnestunud ärilised otsused halvaksid kogu perekonna elu. Kui pooled on sõlminud abieluvaralepingu ning kokku leppinud, et nende varad ja kohustused kuuluvad kummagi lahusvarasse, riskitakse vaid endale kuuluva varaga ning ühe poole vastu tekkivaid nõudeid ei ole võimalik realiseerida ühisvara arvelt.

Seega nagu selle näite puhul näha, ei ole abieluvaralepingu sõlmimise näol absoluutselt tegemist usaldamatuse ülesnäitamisega, vaid vastupidi, oma kaaslase vara kaitsmisega.

Loomulikult ei saa eitada abieluvaralepingu kasulikkust ka abielu lõppemise korral, kui tekib vajadus abielu jooksul tekkinud vara jagada. Kuna abieluvaralepingus on juba konkreetselt määratletud milline vara kuulub poolte ühisvarasse ja milline mitte, on vaidluste tekkimine sellelt pinnalt vähetõenäolisem. Abikaasad jagavad vara vastavalt lepingule ning pikki aastaid kestvad kohtuvaidlused jäävad olemata.

Loomulikult eeldavad kõik abielludes selle igavesele püsimisele ning teisiti ei saakski. Samas tuleks meeles pidada, et abieluvaraleping ei ole mõeldud ainult lahutuse ja varajagamise jaoks vaid ka poolte varaliste ja majanduslike suhete reguleerimiseks abielu jooksul. On erinevaid abielupaare ning elustiile, mistõttu saab igaüks valida varasuhte, mis just temale sobib. Kui jätkuvalt usutakse, et abieluvaralepingu sõlmimise teema tõstatamine võib näida parterile usaldamatuse märgina, ei muutu selline arvamus kunagi.

 

 

Grete Lüüs
jurist
Advokaadibüroo LMP

A
valdatud 11.07.2014 Raamatupidamisuudistes

 LinkedIn   Twitter   Facebook  Youtube  Google+