Alati olemas

Kriminaalmenetlus ja ravivigade tõendamine

Kriminaalmenetlus on tsiviilkohtumenetluse kõrval teine kohtus käimise viis meditsiini valdkonnas. Muidugi on veel ka halduskohtumenetlus, kuid see ei puuduta niivõrd otseselt patsiendi ja arsti vahel tekkinud õiguslikku suhet. Sageli ei piisa ainult tsiviilkohtumenetlusest, vaid vajalik on tervishoiuteenuse osutaja, siinkohal konkreetse arsti, vastutus eraldi. Kui arst on rikkunud hoolsuskohustust, mille tagajärjel on patsiendil tekkinud raske tervisekahjustus või põhjustatud tema surm, siis on vaja, et kohalduks kriminaalmenetlus. See toob kaasa kindlad nõuded tõendamisele. Kuidas siis tuleb arsti viga kriminaalmenetluse käigus tõendada? Seda püüab käesolev artikkel selgitada.
 
Kuivõrd kriminaalmenetluse kohaldamiseks peab olema täidetud karistusseadustikus ettenähtud ettevaatamatusest toime pandud kuriteo koosseis, siis on oluline, et tegu oleks toime pandud ettevaatamatusest. See tähendab, et tuleb tuvastada, et arst oleks temalt oodatavat hoolsust rikkunud, et ta oleks olnud kergemeelne. Kergemeelsuse sisu on karistusseadustikus ettenähtud järgnevalt. Arst peab olema ära tundnud, et on tekkinuud oht, kuid sellegi poolest ei teinud ta midagi, et selle ohuga kaasnevat tagajärge või selle tagajärje tekkimise tõenäosust kuidagi ära hoida. Ta sai aru, et on olemas konkreetne oht, mis võib realiseeruda selles konkreetses tagajärjes, surm või raske tervisekahjustus, kuid ta ei võtnud selle ohu ärahoidmiseks midagi ette. Tegemist on niinimetatud subjektiivse elemendiga, millel praegu pikemalt ei peatuta.
 
Kõige tähtsam on vast meeles pidada, et kriminaalmenetluses tuleb läbi viia eraldi ekspertiis. See tähendab, et iseseisva tõendina ei saa kasutada Tervishoiuteenuse Kvaliteedi Ekspertkomisjoni poolt koostatud hinnangut. See annab vastuse objektiivsele elemendile, kas arst on oma hoolsuskohustust rikkunud, mida ettevaatamatusest toime pandud kuriteo koosseis eeldab.
 
Ravivea tuvastab esmalt Tervishoiuteenuse Kvaliteedi Ekspertkomisjon. Selle komisjoni eesmärk on anda hinnang konkreetse arsti tegevusele analüüsides olukorda, milles see arst pidi tegutsema. Vastus on niisiis, kas arst on oma tegevusega toime pannud hoolsuskohustuse rikkumise ehk kas arst on sooritanud ravivea.
 
Komisjon koosneb oma ala ekspertidest. Seega tekib küsimus, milleks siis kriminaalmenetluse raames tuleb veel teostada eraldi iseseisev ekspertiis, miks ei või kohus võtta otsuse tegemisel aluseks Tervishoiuteenuse Kvaliteedi Ekspertkomisjoni poolt antud hinnangut arsti tegevusele. Sellele saab vastata järgnevalt. Nimelt näeb Eesti õiguses kehtiv kriminaalmenetluse seadustik tõendina ette ekspetiisi. Komisjoni poolt koostatu on aga hinnang, mitte seaduse mõttes tõendamiseks vajalik ekpertiis. See aga ei tähenda, et kriminaalmenetluses tuleks komisjoni seisukoht kõrvale jätta. Seda saab kasutada kui asjatundja poolt koostatud arvamust. Toodud seisukohta saab selgitada Riigikohtu poolt tehtud lahendiga 3-1-1-79-10, kus Riigikohus ülaltoodud järeldusele ka jõudis.
 
Viidatud lahendis leidis Riigikohus, et kriminaalmenetluses on vajalik korraldada eraldi ekspertiis, ei saa kasutada iseseisva tõendina arstliku komisjoni otsust. Selle peamiseks põhjuseks võib lugeda asjaolu, et kriminaalmenetluse käigus teostatav ekspertiis peab vähemalt teoreeiliselt tagama täieliku objektiivsuse. Komisjonilt hinnangut saades ei pruugi see olla tagatud. Otsus võib olla kallutatud. Olgu selleks siis omade hoidmine või muu. Kriminaalmenetluses on ekspert justkui keegi, kes annab kannatanule kindluse ja tunde, et keegi ei ole kellegi poolt. Nii saab kohtunik võtta aluseks arvamuse, mis on tehtud erapooletult. Seda on siinkohal raske kinnitada või ümber lükata, sest alati on otsuse tegemisel oluline roll inimlikul faktoril. Öelda, et üks hinnangu andja on vähem erapooletu kui teine käesoleva artikli autor ei söanda.
 
Samuti ei tohi jätta tähelepanuta, et kriminaalmenetluses langetab lõpliku otsuse kohus, kes peab jõudma järeldusele, kas arst pani oma tegevusega toime hoolsuskohustuse rikkumise, on tema tegevuses võimalik tuvastada raviviga. Selleks on kohtunikul aluseks ekspertiis, aga mitte Tervishoiuteenuse Komisjoni poolt antud hinnang, kuivõrd kriminaalmenetluse seadustik näeb tõendina ette eksperdi arvamust. Üldjuhul kohtud eksperdi arvamusele vastu ei vaidle, see tähendab, et antud erialaseid teadmisi nõudvat hinnangut peetakse piisavalt usaldusväärseks.
 
Nii komisjoni hinnang kui eksperdi arvamus peavad andma vastuse ravivea olemasolust või selle puudumisest, see tähendab, et tuleb kindlaks teha, kas osutatud tervishoiuteenus oli kvaliteetne või mitte. Aluseks võetakse võlaõigusseaduse §-s 762 ette nähtud arstiteaduse üldine tase, millele lisanduvad ravijuhised, milles peab sisalduma konkreetse valdkonna üldtunnustatud ravimeetod. Samuti on võimalik, et ravi võib vastata üldtunnustamata ravimeetoditele, kui konkreetne juhend puudub või mingi juhtum nende alla ei ole kohaldatav. Ülaltoodud Riigikohtu lahendist tuleneb, et üldtunnustamata ravimeetodid ja nende rakendamine on meditsiini määratleda. Kuivõrd tegemist on eriala teadmisi nõudva hinnangu andmisega, siis on kahtlemata põhjendatud, et tuleb pöörduda oma ala asjatundjate poole olgu siis komisjoni või eksperdi näol. On selge, et juristid ise ei saa otsust langetada.
 
Komisjoni otsuse näol ei ole seega tegemit eksperdiarvamusega. Viidatud lahendis sõnas Riigikohus, et kuigi komisjoni otsus sisaldas hulgaliselt meditsiinialastele eriteadmistele tuginevaid järeldusi, ei ole need järeldused kriminaalmenetluses tõendiks, kuna mitteõiguslike eriteadmiste rakendamiseks kriminaalmenetluses tuleb määrata ekspertiis. Riigikohus põhjendas vastavat seisukohta edasi. Ekspertiis on nõutav olukorras, kus teatud liiki mitteõiguslike eriteadmiste rakendamine võib anda tõendusteavet, mille tajumine või tähenduse mõistmine jääb väljaspoole menetleja üldteadmiste piire. Tõendamiseseme asjaolud, mille esinemist kohtud on tuvastanud komisjoni järeldustega, eeldavad meditsiinialastele eriteadmistele tuginevate ja konkreetset kriminaalasja puudutavate järelduste tegemist ning seega ekspertiisi määramist.
 
Oluline on ära märkida, et teostatud ekspertiis tagab süüdistatavale kaitseõiguse. Tegemist on kriminaalmenetluse ühe olulisema õigusega, mille rikkumine toob kaasa kriminaalmeneltuse õiguse olulise rikkumise, millega kaasneb otsuse tühistamine. Tulenevalt kriminaalemenetluse reeglistikust, siis ekspertiisiaktile on esitatud kindlad nõuded, millele see peab vastama. Eksperdile esitatakse konkreetsed küsimused ja antakse ette konkreetsed ülesanded, millele temalt vastust oodatakse. Ekspert koostab arvamuse vastavalt nimetatud ülesannetele. See tagab võimaluse jälgida, kuidas ekspert antud arvamuseni jõudis, ning võimaldab kontrollida teostatud ekspertiisi vastavust nõuetele. Nii on tagatud ka süüdistatavale tema kaitseõigus. Kui vastavaid nõudeid on rikutud, siis ei saa eksperdiarvamust lugeda kohtukõlblikuks tõendiks, vastasel juhul oleks tegemist menetlusõiguse olulise rikkumisega.
 
Niisiis on tõendamine kriminaalmenetluses tsiviilkohtumenetlusest oluliselt erinev, kuna kriminaalmenetluses ei saa iseseisva tõendina kasutada Tervishoiuteenuse Kvaliteedi Ekspertkomisjoni poolt antud hinnangut, vaid tuleb teostada eraldi ekspertiis, millele kohus otsuse tegemisel tugineb. See tähendab, et õiguslikult siduv on eksperdiarvamus, mitte komisjoni poolt antav hinnang. Ekspertiisi teostamine on põhjendatud niisiis menetluslikult selleks, et tagada kaitseõigus, mis on kriminaalmatluse olulisim põhimõte demokraatlkus ühiskonnas. Kuivõrd komisjoni otusus ei pea vastama konkreetsetele nõuetele, erinevalt eksperdiarvamusest, siis on arusaadav, miks komisjoni otsust ei saa samastada eksperdiarvamusega ning seda kasutada kriminaalmenetluses iseseisva tõendina olenemata sellest, et mõlemast peab selguma, kas on raviviga ja kas see viga viis just selle konkreetse tagajärjeni.

Gerda-Johanna Pello
Advokaadibüroo LMP 
Advokaat

Avaldatud ajakirja Hambaarst detsembrikuu numbris

 LinkedIn   Twitter   Facebook  Youtube  Google+