Alati olemas

Omandireservatsioon ja üürileandja pandiõigus

18.10.2011

Enamasti müüvad tootjad ja hulgimüüjad kaubad edasimüüjatele omandireservatsiooniga. See tähendab, et edasimüüjale antakse üle kaup, kuid kauba omanikuks jääb tootja või hulgimüüja. Edasimüüja saab kauba omanikuks alles pärast kauba eest tasumist.

Omandireservatsiooniga müük on kasulik mõlemale poolele – tootja või hulgimüüja saab lõpptulemusena kauba eest raha, samas edasimüüja saab võtta müüki rohkem kaupu, kuna ta ei pea selle eest kohe tasuma. Seetõttu kasutavad omandireservatsiooniga ostmist eelkõige väiksemad edasimüüjad, kel pole võimalik kauba eest kohe tasuda.

Tootja või hulgimüüja jaoks seisneb omandireservatsiooni suurim pluss riskide puudumises. Kui edasimüüjal läheb hästi, siis tasub ta kauba eest ostuhinna, kui aga edasimüüja äritegevus peaks ebaõnnestuma, siis peab ta kauba tagasi andma.

Eelkõige on oluline kaupade omaniku tugev positsioon edasimüüja pankrotimenetluses. Olukorras, kus edasimüüja pankrotistub ja tema vara müüakse võlgade katteks, pole omandireservatsiooni korral võimalik müüa teisele isikule kuuluvat vara. Omandireservatsiooniga müügi korral pole kaupade omandiõigus pankrotistunud edasimüüjale üle näinud ning pankrotihaldur peab kaubad nende omanikule tagasi andma.

Kaupade omaniku positsioon muutub oluliselt aga olukorras, kus edasimüüja tegutseb üüripinnal. Põhjuseks on üürileandja õigus kohaldada üürileandja pandiõigust üüritud ruumis asuvate asjade suhtes. Pandiõiguse kohaldamise eeldused on aga väga lihtsad: tegemist peab vaid olema üüritud kinnisasjal asuva ja ruumi sisustusse või kasutamise juurde kuuluvate asjadega ning üürileandja ei tohi olla teadlik sellest, et üürnik pole asjade omanik.

Ruumi sisustusse kuuluvad Riigikohtu praktika kohaselt eelkõige mööbel, kaubariiulid, statsionaarsed masinad ja seadmed. Ruumi kasutuse juurde kuuluvad bürooruumide puhul näiteks arvutid, koopiamasinad jms, kaupluse- või kaubalaoruumide korral aga sinna müügiks toodud või sel eesmärgil ladustatud kaubad.

Üürileandja pandiõiguse regulatsiooni juures on kõige olulisem üürileandja teadmine asjade tegelikust omanikust. Riigikohus on tsiviilasjas nr 3-2-1-8-08 tehtud lahendis leidnud, et üürileandjat tuleb informeerida asjade tegelikust omanikust viivitamatult pärast seda, mil asjad ruumi viiakse. Kui üürileandjat teavitatakse asjade tegelikust omanikust alles pandiõiguse kohaldamise hetkel, siis üürileandja enam vastuväiteid arvestama ei pea.

Kui aga üürileandja on juba pandiõigust kohaldanud ja üürnik enda võlga ei tasu, siis on üürileandjal õigus panditud asjad maha müüa. Fakt, et asjad kuuluvad tegelikult kolmandale isikule, pole sellisel juhul oluline. Pärast asjade müüki jääb endisele omanikule vaid nõue edasimüüja (ehk üürniku) vastu.

Kokkuvõttes peavad tootjad ja hulgimüüjad omandireservatsiooniga kaupu müües kontrollima, kas ostja hoiab kaupu üüripinnal. Kui see on nii, siis peab müüja tagama, et ostja teavitaks üürileandjat omandireservatsioonist või peab müüja ise vastava info üürileandjale edastama. Tegemist on küll ebamugava kohustusega, kuid selle tegemata jätmine võib kaasa tuua müüdud kaupadest ja ka rahast ilmajäämise.


Tanel Melk
Advokaadibüroo LMP, partner


Avaldatud 06.10.2011. a Äripäevas:
http://www.ap3.ee/?PublicationId=31503ED6-39D4-4163-9D98-74AA1E3959CE&code=5189/arv_kolumn_518902



 

 LinkedIn   Twitter   Facebook  Youtube  Google+