Omakapitaliga seonduv muutub sageli aktuaalseks pärast majandusaasta aruannete esitamist, kui äriregister juhib tähelepanu sellega seotud probleemidele. Tegelikult peab juhatus omakapitali seadusele vastavust jälgima pidevalt.

Omakapitali suurusega seonduvat reguleerivad peamiselt äriseadustiku (ÄS) §-d 176 ja 301, mille kohaselt, kui:

• osaühingul või aktsiaseltsil on netovara vähem kui pool osa- või aktsiakapitalist; või
• osaühingul on netovara vähem kui 2500 eurot; või
• aktsiaseltsil on netovara vähem kui 25 000 eurot,
  peavad ettevõtte omanikud sellele reageerima. Ka tegevusjuhised on viidatud paragrahvides olemas ning võimalusi on neli:
• otsustada osa- või aktsiakapitali vähendamine või suurendamine
• võtta tarvitusele muud abinõud, mille tulemusena oleks seaduses sätestatud nõuded täidetud
• ettevõte lõpetada, ühendada, jagada või ümber kujundada
• esitada pankrotiavaldus.

Siinkohal väärib märkimist, et suurem osa eelnimetatud tegevustest on sellised, mida saavad teha üksnes osaühingu osanikud või aktsiaseltsi aktsionärid. Keegi ei saa nende eest otsustada näiteks osa- või aktsiakapitali vähendamist või suurendamist, ettevõtte lõpetamist vms. Samal ajal on muude meetmete kasutusele võtmine väga üldine ja võib tähendada põhimõtteliselt kõiki tegevusi, mis ettevõtte olukorda parandavad. Näiteks võib tuua kahjumit tootva ettevõtte osa (kauplus, tehas vms) müügi. Kui ettevõtte muud tegevusvaldkonnad toodavad kasumit,  võib see olla piisav, et omakapital suureneks nõutud tasemeni. Sellise otsuse vastuvõtmine ja tehingu tegemine on üldjuhul juhatuse pädevuses, kui selleks on nõukogu nõusolek (ÄS § 180 lõige 4 ja § 306 lõige 2). Seaduses nimetatud muuks meetmeks võib olla ka uute klientide leidmine, kes suurendavad ettevõtte käivet ja kasumit, mis omakorda parandab ettevõtte majanduslikku olukorda. See on aga täielikult juhatuse pädevusse kuuluv tegevus.

Olukorras, kus muud meetmed ei toimi, tuleb esitada ettevõtte pankrotiavaldus. Tegemist on püsiva maksejõuetuse ilmnemisel juhatuse kohustusega, mis tuleb täita viivitamata (ÄS § 180 lõige 5¹ ja § 306 lõige 3¹). Kui aga probleeme on üksnes omakapitali vastavusega seaduses sätestatud nõuetele ning saab pankrotti vältida, tuleks anda osanikele ja aktsionäridele võimalus otsustada muude meetmete kasutusele võtmine.

Juhatus kohustub probleemidest teavitama

Osanike ja aktsionäride koosoleku kutsub kokku juhatus ning omakapitali probleemide ilmnemisel on juhatusel samuti kohustus seda teha (ÄS § 171 lõige 2 punkt 1 ja § 292 lõige 1 punkt 1). See tähendab, et juhatus peab kohe reageerima ning ei tohi passiivseks jääda.

Tuleb arvestada, et osanikud ja aktsionärid pole üldjuhul ettevõtte majanduslikust olukorrast täpselt teadlikult. Suuremate äriühingute puhul, kui omanike huvid on sageli vastuolus, on juhatusel õigus keelduda osanikule või aktsionärile ettevõtte kohta teabe andmisest (ÄS § 166 lõige 2 ja § 287 lõige 2). Seda enam on oluline, et omakapitali probleemide korral teavitaks juhatus sellest ettevõtte omanikke esimesel võimalusel, sest mujalt omanikud ettevõtte kohta teavet ei saa.

Juhatuse passiivsusele võib järgneda kriminaalvastutus

Nagu eespool mainitud, ei ole juhatuse kohustus mitte jääda omakapitali probleemide korral passiivseks ainult üks paljudest äriseadustikus sätestatud juhatuse liikme kohustustest, vaid on tagatud karistusõigusliku sanktsiooniga. Nimelt karistatakse karistusseadustiku (KarS) § 380 kohaselt rahalise karistuse või kuni üheaastase vangistusega juhatuse liiget, kes on jätnud osanike või aktsionäride üldkoosoleku kokku kutsumata olukorras, kus bilansist on selgunud, et netovara on vähem kui pool osa- või aktsiakapitalist või netovara on olnud alla seadusega kehtestatud osa- või aktsiakapitali alammäära.

Lisaks annavad probleemid omakapitaliga alust kahelda ettevõtte maksejõulisuses ning kui ettevõte on püsivalt maksejõuetu, kohustub juhatus esitama viivitamata pankrotiavalduse.

Pankrotiavalduse esitamise kohustuse täitmata jätmine on samuti kriminaalkorras karistatav (KarS § 385¹). Riigikohus on näiteks tsiviilasjas nr 3-2-1-74-13 ja kriminaalasjas nr 3-1-1-49-11 tehtud lahendites märkinud, et üldjuhul ei ole võimalik tuvastada ettevõtte püsivat maksejõuetust üksnes mõne raamatupidamisliku näitaja alusel. Samas rõhutas riigikohus, et kui äriühingu kohustused ületavad tema omakapitali või kui ettevõtte netovara on negatiivne, annab see siiski põhjendatud aluse kahelda äriühingu maksejõulisuses. Sellest hoolimata on võimalik, et netovara negatiivsus on tingitud pikaajalistest kohustustest, mille sissenõutavaks muutumise ajaks võib võlgniku finantsolukord olla tänu kasumlikule tegevusele sedavõrd paranenud, et võlgnik on võimeline kõik kohustused täitma. Samuti võib riigikohtu kinnitusel tulla ette muid juhtumeid, kus äriühingu netovara on küll negatiivne, kuid sellele vaatamata ei saa rääkida võlgniku püsivast maksejõuetusest.

Soovitusi

Eeltoodud viited õigusaktidele näitavad, et omakapitaliga seotud nõuete rikkumine võib tuua kaasa tõsised tagajärjed, mistõttu peaksid juhatuse liikmed sellesse küsimusse hoolikalt suhtuma. Eelkõige on juhatusel kohustus informeerida ettevõtte majanduslikust olukorrast äriühingu omanikke ning kui omanikud ÄS-i §-des 176 ja 301 sätestatud kohustusi rikuvad, siis juhatus selle eest ei vastuta (eeldusel, et juhatus on korrektselt koosoleku kokku kutsunud). Erandiks on püsiva maksejõuetuse ilmnemine, mille korral on igal juhatuse liikmel pankrotiavalduse esitamise kohustus. Üldjuhul piisab juhatuse liikmetel oma kohustuste täitmiseks ja kriminaalõiguslikust vastutusest vabanemiseks üksnes omanike teavitamisest ning osanike või aktsionäride üldkoosoleku kokkukutsumisest.

Omakapitaliga seotud probleeme käsitlevad ÄS-i §-d 176 ja 301.

Avaldatud ÄP Raamatupidamise Praktikus