Hooldusõigus kui eriline õigussuhe vanemate ja laste vahel

Perekonnaõiguslike suhete eripära seisneb selges määratluses kindlale isikute ringile. Nendes suhetes on keskne roll hooldusõigusel, mis tähendab perekonnaseaduse (edaspidi PKS) § 116 lg 2 mõttes seda, et vanemal on kohustus ja õigus hoolitseda oma alaealise lapse eest sh. hoolitseda lapse isikliku heaolu (isikuhooldus) ja lapse vara (varahooldus) eest. Lisaks on hooldusõiguslikul vanemal õigus otsustada lapsega seotud asju (otsustusõigus) ning üldjuhul on hooldusõiguslik vanem PKS § 120 lg 1 järgi lapse seaduslik esindaja. Hooldusõiguse üldpõhimõte kätkeb endas vanemate vastutust tagada, et lapsel oleks olemas kõik eluks ja arenguks vajalik. See hõlmab vastutustundlikku ning vägivallavaba kasvatust, arvestades lapse arengutaset. Kui lapse arengutasu võimaldab, siis võiks ka lapsel olla võimalus rääkida kaasa tema kasvatamist puudutavates otsustes. Hooldusõigus jaguneb isiku- ja varahooldusõiguseks. Mida need terminid endast täpselt kujutavad vaatame allpool. Igal juhul on põhirõhk kõigi lapse kasvatamise ja hooldamisega seotud küsimuste puhul lapse heaolul ja tema huvidel. Hooldusõigus tervikuna hõlmab endas igakülgset lapse huvide eest seismist.[1]

Otsustusõigus

Kuigi ühise hooldusõiguse põhimõttest lähtuvalt peavad vanemad last puudutavaid otsuseid tegema ühiselt, on vanemal, kelle juures laps viibib tulenevalt PKS § 145 lg-st 2 igapäevaelu küsimustes õigus võtta vastu otsuseid ka ilma teise vanemata. PKS § 145 lg 4 kohaselt on otsustusõigus lapse tavahoolduse küsimustes ka hooldusõiguseta vanemal, kelle juures laps viibib teise vanema või muu hooldusõigusega isiku või kohtulahendi alusel. Otsustusõigus tavahoolduse asjades on siiski piiratud tingimusega, et sellise otsuse tegemise vajadus esineb sageli ning ei mõjuta lapse arengut püsivalt (PKS § 145 lg 2 II lause). Kui vanemad ei jõua ühist hooldusõigust teostades lapsele olulises asjas kokkuleppele, võib kohus vanema taotlusel anda selles asjas otsustusõiguse ühele vanemale (PKS § 119). Otsustusõiguse üleandmise korral võib kohus otsustusõiguse teostamist piirata või panna seda teostavale vanemale lisakohustusi. Seega eeldab PKS § 119 rakendamine, et tegemist on lapsesse puutuva olulise küsimusega, milles vanemad on proovinud kokkuleppele jõuda ning otsustusõiguse üleandmist taotleval vanemal on vaidlusaluses küsimuses teise vanemaga ühine hooldusõigus. Tihtipeale tekitab segadust, millal vanem on õigustatud pöörduma kohtusse osaliste muudatuste tegemises vanema hooldusõiguses, millal aga piisaks olukorra muutmiseks otsustusõiguse saamisel. Erisus tuleneb sellest, kas soovitakse lahendada konkreetset ühekordset küsimust, milles vanemad kokkulepet saavutada ei suuda või soovitakse lahendada sarnaseid küsimusi esmajoones tulevikku ulatuvalt. Otsustusõiguse näol on lihtsustatult öeldes tegemist ühekordse õigusega üksinda otsustada mõne olulise lapsega soetud küsimuse üle. Heaks näiteks on küsimus, kuhu kooli laps läheb, kuivõrd tegemist on ühekordse otsustusega. Kuna vanemate vaated hariduse osas võivad olla väga erinevad ning kui vanemad omavahel kokkuleppele ei saa, siis otsustab vanema avalduse alusel kohus, kumma vanema nägemus koolivaliku osas vastab kõige enam lapse huvidele. PKS § 119 lg-st 1 tulenevalt ei otsusta kohus lapse elu puudutavat küsimust vanemate eest, vaid annab ühele vanemale õiguse otsustada seda üksi, so. ilma teise vanemata. Kohus peab ühele vanemale sellekohast otsustusõigust andes olema veendunud, et olukorras kus last puudutava olulise küsimuse lahendab üks vanem, on konkreetset situatsiooni arvestades lapse huvides vajalik ning et avalduse esitanud vanem on pädev tegema last puudutavas küsimuses otsustusi lähtudes eelkõige lapse, mitte enda huvidest. Tartu Ringkonnakohus on selgitanud, et otsustusõiguse andmine on ühekordne ning ei mõjuta lapse edasist haridusteed, kuna vanematel säilib haridusküsimustes ka edaspidi ühine hooldusõigus ning edaspidised koolivalikud tuleb teha ühiselt[2].  Viidatud sätte alusel saab kohus anda ühele vanemale ka õiguse otsustada üksi lapse viibimiskoha üle (nt lapsele lühemaajaliste, sh puhkusereisil või lastelaagris viibimis üle või vanemate lahku elama asumise soovi korral lapse tulevase elukoha üle), seejuures peab kohus seda otsustust tehes lähtuma PKS § 123 lg 1 järgi lapse huvidest, arvestades kõiki asjaolusid ja asjaomaste isikute õigustatud huvi[3]. Kokkuvõttes saab öelda, et PKS §-s 119 reguleeritud otsustusõigus on suunatud aktiivsele tegevusele. Selle paragrahvi alusel avalduse esitamise mõte on anda ühele vanemale õigus ainuisikuliselt mingi lapsega seotud toimingu ära tegemiseks (tegemise otsustamiseks), mida tal ühisest hooldusõigusest tulenevalt ainuisikuliselt muidu ei oleks. Oluline on ka aru saada, et otsustusõiguse üleandmisel säilib teise vanema hooldusõigus, lihtsalt konkreetses küsimuses on otsustusõigus vanemal, kelle avaldus kohus on rahuldanud.

Esindusõigus

Esindusõigus on lapsevanema õigus lapse nimel tegutseda, mitte vanema kohustus. Vanemate esindusõiguse ulatus tuleneb seadusest (PKS § 120) või seaduse alusel antud aktist (nt eestkoste puhul). Tehingutest, mida vanemad lapse nimel sõlmivad, tekivad õigused ja kohustused lapsele. Kui vanematele kuulub ühine lapse hooldusõigus, siis nad ka esindavad last ühiselt (PKS § 120 lg 1 ja § 145 lg 1). See tähendab seda, et vanema tegutsemisel üksinda ei ole väljapoole mingit mõju, kui teine vanem tegevust heaks ei kiida. See vähendab riske, kus ühe vanema mõtlematu käitumise tulemus võib last kahjustada. Loomulikult on vanemal õigus teostada üksinda vanema õigusi juhul, kui lapse sünniaktist nähtuvalt ongi lapsel ainult üks vanem või kui teiselt vanemalt on vanemlikud õigused ära võetud. Muudel juhtudel peavad vanemad teostama vanema õigusi ühiselt. Oluline on teada, et hooldusõigus ja esindusõigus on omavahel seotud, mis tähendab, et kui hooldusõigust on piiratud, siis on samapalju piiratud ka esindusõigus. [4]

Siiski on praktikas juhtumeid, kus üks vanem otsustab lapsega seotud küsimusi teise vanema nõusolekuta, mis võib tekitada vanematevahelisi või vanemate ja asutuste vahelisi erimeelsusi.  PKS § 120 lg 7 sätestab, et kui vanem esindab last iseseisvalt, eeldatakse teise vanema nõusolekut. Eeltoodu tähendab, et kui üks lapsevanem esindab suhetes kolmandate isikutega (nagu lasteaed, kool, haigla jms) last iseseisvalt, võivad kolmandad isikud eeldada teise vanema nõusolekut. Sellisest eeldusest lähtudes puudub kohustus küsida teise vanema nõusolekut. Hoolimata eeltoodust peab lasteaed, kool, haigla jms teenuse osutamise vms lõpetama, kui on teadmine, et teise vanema nõusolek puudub. Ehk siis saab teise vanema nõusolekut eeldada üksnes juhul, kui ei ole teistsugust infot. Juhul, kui vanem esindab last üksinda tuleb kohaldada üldist tsiviilõiguslikku regulatsiooni TsÜS § 128-129. Teise isiku nimel esindusõiguseta tehtud mitmepoolne tehing on tühine (TsÜS § 129 lg 1), va. Kui isik, kelle nimel esindusõiguseta isik tehingu tegi, selle hiljem heaks kiidab. Kui vanemate lahkarvamuste tõttu jääks laps vajaliku abita, on igal isikul, kes teab lapse abivajadusest, õigus ja kohustus pöörduda vastava informatsiooniga lapse elukohajärgse kohaliku omavalitsuse lastekaitsetöötaja poole (lastekaitseseaduse § 26). Lastekaitsetöötaja saab vanematele meelde tuletada nende kohustust teostada oma hooldusõigust lähtudes lapse parimatest huvidest ning suunata vanemaid kokkuleppele. Kui lapse huvide kahjustamist ei õnnestu teisiti ära hoida, saab lastekaitsetöötaja pöörduda kohtusse vanema otsustusõiguse piiramiseks konkreetses küsimuses.

Näiteks kohtumenetluses, kui last esindab määratud esindaja, ei ole vanematel õigust menetluses last esindada (TsMS § 217 lg 7). See kehtib eelkõige juhtudel, kui kohus on määranud lapsele TsMS

 § 219 alusel esindaja või PKS § 209 alusel erieestkostja. TsMS § 553 lg 1 reguleerib lapse iseseisvat kaebeõigust ning annab alaealisele, kes on vähemalt 14 aastat vana, õiguse teostada kaebeõigust paralleelselt teda kohtumenetluses esindava seadusliku esindajaga. Viidatud säte ei reguleeri aga lapsele määratud esindaja õigust esitada last esindades lapse nimel teda puudutava lahendi peale kaebus TsMS § 222 lg 1 p 10 järgi.[5]

Hooldusõigus

Vanema hooldusõiguse kuuluvuse küsimusi reguleerib PKS § 117. Põhireegliks on, et hooldusõigus kuulub mõlemale vanemale. Küll aga eristab kehtiv hooldusõiguse kontseptsioon isiklikke ja varalisi õigusi, andes vajadusel paindlikkuse ka nende õiguste muutmiseks. Vajadusel saab piirata või ära võtta üksnes vanema varahooldusõiguse, jättes isikuhooldusõiguse muutmata.

Varahooldusõiguse sisu on määratletud PKS §-s 127, mis tähendab vanemate jaoks nii õigust kui ka kohustust teha kõik, et valitseda vara heaperemehelikult lapse huvides ning last varalistes küsimustes esindada.

Hooldusõiguslikud vaidlused saavad enamasti alguse lõppenud suhetest ning on paratamatult emotsionaalsed, puudutades tundlikke teemasid. Kui on tekkinud vajadus hooldusõiguslikke küsimusi muuta, siis konkreetse õigusliku aluse valik sõltub üksikjuhtumi objektiivsetest asjaoludest. Alati ei pea taotlema ühise hooldusõiguse täielikku lõpetamist, vaid saab taotleda ka osalist hooldusõiguse lõpetamist. Vanemate ühise hooldusõiguse lõpetamise alused ja tingimused on kirjas PKS §-s 137. Kui ühist hooldusõigust omavad vanemad elavad alaliselt lahus või ei soovi muul põhjusel edaspidi ühist hooldusõigust teostada, on kummalgi vanemal õigus kohtult hagita menetluses taotleda, et lapse hooldusõigus antaks talle osaliselt või täielikult üle (PKS § 137 lg 1). Seega on menetluse algatamiseks vajalik vanema taotlus, kes soovib hooldusõigus antaks talle täielikult või osaliselt üle. Küll aga ei too kohtusse pöördumine automaatselt kaasa nõude rahuldamist, sest tegemist on kohtu kaalutlusotsusega, mis sõltub konkreetse üksikjuhtumi elulistest asjaoludest.  

PKS § 137 lg 1 sõnastuse kohaselt võib vanemate ühise hooldusõiguse lõpetamiseks esitada kohtusse taotluse kui vanemad elavad alaliselt lahus või ei soovi muul põhjusel ühist hooldusõigust teostada. Seega ei ole Eestis ühise hooldusõiguse lõpetamist ja ühele vanemale üleandmist piiratud üksnes vanemate lahuseluga ning on võimalik lõpetada omavahel vanemate ühine hooldusõigus ka juhul, kui vanemad elavad koos, kui ei soovi mingil põhjusel ühist hooldusõigust teostada. Siiski tuleb silmas pidada, et üksnes vanema soovimatus teise vanemaga ühist hooldusõigust teostada, ei ole piisavaks põhjuseks hooldusõiguse üleandmiseks [7]. Ka Riigikohus on leidnud, et PKS §-st 123 ja § 137 lg-st 3 saab vanemate ühise hooldusõiguse lõpetada siiski vaid juhul, kui selle tingivad lapse huvid, mitte muud välised asjaolud[8]. Seega peab kohus hooldusõiguse üleandmise otsustamisel PKS § 137 lg 3 kohaselt lähtuma eelkõige lapse huvidest, arvestades muu hulgas mõlema vanema vaimset ja majanduslikku valmisolekut last kasvatada, hingelist seotust lapsega ja senist pühendumist lapse eest hoolitsemisele ning lapse tulevasi elamistingimusi. Seega lähtub kohus ühise hooldusõiguse lõpetamise ja ühele vanemale üleandmise taotluse rahuldamisel eelkõige lapse huvidest. Näiteks on maakohus[9] ühel juhul leidnud, et vanemate ühise hooldusõiguse lõpetamine on põhjendatud juhul, kui vanemate vahel on ületamatud lahkarvamused. Seevastu leidis samas asjas aga ringkonnakohus[10], et vaatamata vanemate pingelistele suhetele ja erimeelsustele, vaidlevad nad sisuliselt üksnes lapse viibimiskoha üle ning ei ole alust arvata, et ühise hooldusõiguse teostamine muudes küsimustes oleks tulevikus takistatud. Seega tuleb ühise hooldusõiguse lõpetamisel piirata teise vanema õigusi üksnes nii palju, kui see on lapse huvide tagamiseks vajalik ning võimalikult suures osas tuleb säilitada vanemate ühine hooldusõigus[11]. PKS § 137 lg 1 alusel tehtud muudatustel vanemate hooldusõiguses on seega ulatuslikumad ning kestvamad tagajärjed kui otsustusõiguse üleandmisel PKS § 119 alusel.

Kuivõrd hooldusõiguse lõpetamise küsimuses avalduse esitamine on lapse huvides, siis on määravaks ka 14-aastase lapse arvamus (PKS § 137 lg 2 p 1). Lapsele peab andma tegeliku ja tõhusa võimaluse oma arvamust avaldada. Samuti on määravaks see, kui on alust eeldada, et ühise hooldusõiguse lõpetamine ei vasta lapse huvidele (PKS § 137 lg 2 p 2). Eelduslikult on lapse huvides, et vanemad otsustaksid temaga seotud asju ühiselt. Ka Riigikohus on asunud seisukohale, et hooldusõiguse küsimusi saab ja tuleb eri valdkondades ja erinevate laste suhtes hinnata eraldi[12].

Kui kohus annab ainuhooldusõiguse täielikult ühele vanemale, ei ole teisel vanemal lapse suhtes enam hooldusõigust (sh lapse viibimiskoha määramise ega lapse elu puudutavate oluliste küsimuste otsustamise ega neis küsimustes lapse esindamise õigust), kuid PKS § 143 lg 1 teise lause järgi on hooldusõiguseta vanemal kohustus ja õigus lapsega isiklikult suhelda ning PKS § 145 lg 4 järgi on tal üldjuhul ka lapse igapäevaelu puudutavate küsimuste otsustamise õigus ajal, mil laps teise vanema nõusolekul või kohtulahendi alusel tema juures viibib. Samuti säilib PKS § 96 järgi vanema kui täisealise esimese astme üleneja sugulase ülalpidamiskohustus (elatise maksmise kohtustus) lapse suhtes. See tähendab seda, et kohustus last üleval pidada on ka vanemal, kellele ei kuulu lapse hooldusõigus.

Vanemate ühise hooldusõiguse lõpetamise ja osalise üleandmise juhtudel on oluline, et last puudutavas menetluses peab kohus nii vara kui võimalik ja igas menetlusstaadiumis püüdma suunata asjaosalisi asja kokkuleppel lahendama.

Kuni 01.07.2023 oli hooldusõiguslike küsimuste muutmise pädevus üksnes kohtul. Alates 01.07.2023 on vanematel võimalik ka perelepituse käigus kokku leppida ühise hooldusõiguse muutmises (PKS § 137¹ ja RPLS § 4 lg 2). See fikseeritakse vanemluskokkuleppes, mille peab kinnitama sotsiaalkindlustusamet (SKA (RPLS § 12 lg 2). Hooldusõigust saab perelepituse käigus muuta vaid siis, kui vanematele kuulub ühine hooldusõigus ning nad jõuavad lepituse käigus kokkuleppele, et ühine hooldusõigus lõpetatakse ja ühele vanematest antakse ainuhooldusõigus või piiratakse ühist hooldusõigust teatud küsimustes, näiteks lapse elukohta, tervist ja/või haridust puudutavas, andes ühele vanemale õiguse neid küsimusi edaspidi üksi otsustada. Perelepituse käigus ei saa hooldusõigust muuta olukorras, kus ühele vanemale kuulub ainuhooldusõigus ning soovitakse hooldusõiguse kuuluvust muuta selliselt, et edaspidi oleks vanematel taas ühine hooldusõigus või soovitakse ainuhooldusõigust üle anda teisele vanemale. Sellisel juhul tuleb hooldusõiguse muutmiseks endiselt kohtu poole pöörduda.[13]

Kokkuvõttes on hooldusõigus vanema õigus kui ka kohustus hoolitseda oma lapse eest. Kui vanemad elavad koos ning tekivad erimeelsused, siis teatavasti lahendatakse need peresiseselt ning kohtu ega kolmandate isikute abi üldjuhul vaja ei lähe. Kui aga vanemad elavad lahus või on otsustanud lahku kolida võib tekkida palju probleeme, mida vanemad ilma kõrvalise abita lahendada ei suuda.  Vanemate pidev tülitsemine ja võimalus, et erimeelsuste tõttu saavad kahjustada lapse huvid, võib olla aluseks anda hooldusõigus üle ühele vanemale täielikult või osaliselt. Ühise hooldusõiguse lõpetamine ei ole tingimata vajalik, kui tekkinud erimeelsusi võiks aidata lahendada hoopis konkreetses küsimuses otsustusõiguse üleandmisega. Kui kohtule esitatakse PKS §-de 119 või 137 alusel avaldus, sest vanematel on ühise hooldusõiguse teostamisel erimeelsused, siis peab kohus kõigepealt välja selgitama, milles vanemate erimeelsused seisnevad. Seejärel hindab kohus hagita menetluse põhimõtteid arvestades, milline lähenemine on lapse huvidest lähtuvalt põhjendatud. Samuti võib abiks olla probleemide tekkimisel ka suhtluskorra kindaks määramine lapse ja lahuselava vanema vahel.

---

[1] Perekonnaseaduse eelnõu seletuskiri 55 SE, lk 32 – https://www.riigikogu.ee/tegevus/eelnoud/eelnou/982033c7c2e1-2ce6-0479-ef2bf925488b

[2] TrtRnKm 2-18-1957, p 18

[3] RKTKm 3-2-1-45-11, p 19

[4] T. Uusen-Nacke, Perekonnaõiguse seosed teiste tsiviilõiguse valdkondadega. Juridica II/2010, lk 91.

[5] RKTKm 2-19-13540, p-d 13.1. ja 13.3.

[6] RKTKm 3-2-1-35-16, p 12.

[7] HMKm 2-16-846

[8] RKTKm 2-16-5794, p 22.2.

[9] TMKm 2-18-15686

[10] TrtRnKm 2-18-15686

[11] RKTKm 3-2-1-159-15, p 30

[12] RKTKm 2-16-5794, p 21.2.

[13] Perelepitusseaduse eelnõu seletuskiri 438 SE, lk 18 – https://www.riigikogu.ee/tegevus/eelnoud/eelnou/9dee58db-d700-424c-86d2-6a8ee3c31867