Olulised muudatused võlaõigusseaduses

15.04.2013 jõustusid võlaõigusseaduse muudatused, millest mitmed mõjutavad otseselt igapäevaelu.

Esimene suurem muudatus puudutab seadusest tuleneva viivise suurust. Kui varem oli aastase viivise suuruseks poolaasta EURIBOR, millele lisandus 7 protsenti, siis alates 15.04.2013. a on viivise suuruseks poolaasta EURIBOR + 8 protsenti. Muudatus on oluline, kuna võlaõigusseaduses sätestatud viivis kohaldub kõikidele lepingutele, kui pooled pole teisiti (suuremas viivises või viivise puudumises) kokku leppinud. Lisaks on jõustuva võlaõigusseaduse muudatuste kohaselt edaspidi majandus- ja kutsetegevuses tegutseval võlgnikul üldjuhul keelatud tugineda kokkuleppele, mille kohaselt on viivise suuruseks võlaõigusseaduses sätestatuga võrreldes väiksem viivis. Viivise nõudmise täieliku välistamise kokkulepe on aga tühine. Viivise suuruse piiramise keeld ei kohaldu samas tarbijatele.

Teiseks on võlaõigusseadust täiendatud uue sättega (§ 113.1), mis näeb ette seadusest tuleneva õiguse nõuda võlgnikult võla sissenõudmiskulude hüvitamist summas 40 eurot. Seda aga vaid juhul, kui võlausaldajal on õigus (täiendavalt) nõuda ka viivist ning võlgniku puhul pole tegemist tarbijaga. Nagu ka varem, võib võlausaldaja endiselt nõuda võlgnikult ka 40 eurot ületavate sissenõudmiskulude hüvitamist, kuid sellisel juhul tuleb tõendada sissenõudmiskulude olemasolu ehk tuleb esitada võlgniku vastu kahjunõue. 40 eurot on võlausaldajal õigus nõuda ka juhul, kui sissenõudmiskulud tegelikkuses puuduvad või ta ei suuda nende tekkimist tõendada.

Võlaõigusseaduse eelnõu seletuskirjast nähtuvalt on 40 euro suuruse hüvitise eesmärgiks võlgniku hoiatamine ehk soovitakse motiveerida võlgnikku oma kohustusi tähtaegselt täitma. See peaks lõpptulemusena parandama üleüldist maksekäitumist. Teine oluline eesmärk on  sissenõudmiskulude hüvitamisel võlausaldaja positsiooni parandamine. Võlausaldajal on sageli raske tõendada, millised kulud võla sissenõudmisega tekkisid. Kuludeks võib olla näiteks võlausaldaja töötajate tööaeg, mis kulus võlgnikuga suhtlemiseks, sellega seotud postikulu, telefoniarved jms. Selliste kulude arvutamiseks ja tõendamiseks võib kuluda (ebamõistlikult) palju aega, mistõttu pole ka mõistlik kohustada võlausaldajat kõiki kulusid eraldi tõendama. Kindlaks on määratud konkreetne summa 40 eurot, mis peaks katma vähemalt esmased sissenõudmiskulud.

40 euro suurust hüvitist saab aga küsida vaid ühe konkreetse võlgnevuse sissenõudmise eest, mitte ühe võlgnevuse sissenõudmisega seoses tehtud iga toimingu (näiteks võlanõude koostamine jms) eest. Samas olukorras, kus pooled on leppinud võlgnevuse tasumises maksegraafiku alusel, on iga osamakse tähtaegne tegemine eraldi kohustus ehk iga osamakse tegemisega viivitamise korral on õigus nõuda 40 eurot sissenõudmiskulude katteks. See peaks motiveerima võlgnikke võtma endale realistlikke kohustusi ehk ka maksegraafiku korral peab võlgnik eelnevalt hindama oma maksevõimet.

Kolmandaks olulisemaks muudatuseks on maksimaalsete maksetähtaegade reguleerimine. Võlaõigusseaduse § 82.1 kohaselt ei või võlgnik, kes on sõlminud lepingu oma majandus- või kutsetegevuses, tugineda kokkuleppele, millega nähakse ette 60 päeva ületav maksetähtaeg alates alljärgnevate asjaolude esinemisest:

1. 1) võlgniku poolt arve saamine;
2. kauba, teenuse või muu hüve saamine, kui arve kättetoimetamise aeg ei ole selge;
3. kauba, teenuse või muu hüve saamine, kui võlgnik saab arve enne kauba, teenuse või muu hüve saamist;
4. kauba, teenuse või muu hüve vastuvõtmine või ülevaatamine, mille käigus kontrollitakse selle lepingule vastavust, eeldusel, et võlgnik on hiljemalt selleks ajaks arve kätte saanud.
5. Erandiks on ainult olukord, kus pooled on lepingus sõnaselgelt teisiti kokku lepitud ja selline kokkulepe ei ole asjaolude kohaselt võlausaldaja suhtes äärmiselt ebaõiglane.

Neljandaks reguleeritakse eraldi avalik-õiguslike isikute (sh riik, riigiasutused, kohalikud omavalitused ja nende asutused) tegevust. Avalik-õiguslik isik ei või enam leppida kokku tähtajas, mille möödumisel loetakse, et võlgnik on arve kätte saanud. Samuti ei või avalik-õiguslik isik tugineda kokkuleppele, millega nähakse ette 30 päevast (tähtaega arvutatakse alates eespool loetletud nelja asjaolu ilmnemisest) pikem maksetähtaeg. Erandiks on olukord, kus pooled on lepingus sõnaselgelt teisiti kokku lepitud ja kui see tuleneb objektiivselt lepingu olemusest või erilistest tunnusjoontest. Seega peab vajadus 30 päevast pikema tähtaja järele tulenema objektiivsetest asjaoludest, mitte lihtsalt haldusorgani sisemisest töökorraldusest.

Ka olukorras, kus avalik-õiguslik isik on õigustatud ületama 30 päeva reeglit, on võlaõigusseaduses kehtestatud maksetähtaja kestusele lõplik piir, mille ületamine ei ole mitte mingil juhul võimalik. Selliseks maksimaalseks maksetähtajaks on 60 päeva alates eespool loetletud nelja asjaolu esinemisest. Kokkuvõttes võib avalik-õiguslikest isikutest võlgnike puhul olla maksetähtaeg sõltuvalt asjaoludest maksimaalselt 30-60 päeva.

Viimase olulise muudatusena reguleeritakse võlaõigusseaduses edaspidi ka kauba, teenuse või muu hüve vastuvõtmise või ülevaatamise maksimaalset tähtaega. Nimelt olukorras, kui maksetähtaeg hakkab kulgema pärast kauba, teenuse või muu hüve vastuvõtmist või ülevaatamist, ei saa majandus- või kutsetegevuses tegutsev võlgnik tugineda kokkuleppele, mille kohaselt on vastuvõtmise või ülevaatamise tähtaeg pikem kui 30 päeva alates kauba, teenuse või muu hüve saamisest. Erandiks on jällegi vaid olukord, kus pooled on sõnaselgelt teisiti kokku lepitud ja kui see ei ole asjaolude kohaselt võlausaldaja suhtes äärmiselt ebaõiglane.

Võlaõigusseaduse muudatuste valguses on soovitatav kontrollida, kas ettevõtte või avalik-õigusliku isiku poolt kasutatavad lepingute põhjad ja kasutatavad (tüüp-) tingimused on uue regulatsiooniga kooskõlas.

Tanel Melk
Advokaadibüroo LMP, partner