Pärimisleping vs testament – mis on kahe viimse tahte peamine erinevus?

Kehtiva õiguse kohaselt on pärimine võimalik seaduse, pärandaja viimse tahte ehk testamendi või pärimislepingu alusel. Surma puhuks on pärandajal võimalik korraldusi teha testamendi või pärimislepinguga.

Pärimislepingu mõiste definitsioon tuleb pärimisseaduse (PärS) § 95 lg-st 1, mille järgi pärimisleping on pärandaja ja teise isiku kokkulepe, millega pärandaja nimetab teise lepingupoole või muu isiku oma pärijaks või määrab talle annaku, sihtkäsundi või sihtmäärangu, samuti kokkulepe pärandaja ja tema seadusjärgse pärija vahel, millega viimane loobub pärimisest.

Testamendi mõiste definitsioon tuleb PärS § 19 lg-st 1, mille järgi testament on ühepoolne tehing, millega pärandaja ehk testaator teeb oma surma puhuks pärandi kohta korraldusi. Kui testamenti saab pärandaja igal ajal muuta ega vaja selleks pärija nõusolekut, siis pärimislepingu ühepoolne muutmine ja sellest taganemine on piiratud.

Käesolevas artiklis arutleme, mis on pärimislepingu ja testamendi peamised erinevused ning mida tuleks tähele panna otsuse langetamisel ühe või teise kasuks.

Testamendist

Testament on ühepoolne tehing, millega testaator otsustab, mis saab tema varast peale tema surma. Seega läheb testamendiga vara omand üle pärast testaatori surma ning testaator on talle kuuluva vara omanik kuni oma surmani. Õiguslike tagajärgede saavutamiseks piisab testamendi puhul üksnes pärandaja enda tahtest, mille ta testamenti kirja paneb.

Pärimisseadusest tulevad testamendile kindlad vorminõuded, mille mittejärgimine võib kaasa tuua testamendi kehtetuse ning sellisel juhul toimub pärimine pärimisseaduse järgi. Testament võib olla notariaalne või kodune. Notariaalselt sõlmitud testament on notari poolt vastavalt testaatori tahteavaldusele koostatud dokument. Kodune testament on omakäeline testament ehk algusest lõpuni käsitsi kirjutatud ja allkirjastatud ning sellele on lisatud kuupäev. Arvutis hoitav teksti- või helifail ei ole testament. Isegi digiallkirjastatuna arvutis olev testament ei ole kehtiv testament, kuna ei ole omakäeliselt kirjutatud ja allkirjastatud. Siiski võib koduse testamendi kirjutada ka arvutis ja välja printida või lasta kellelgi teisel kirjutada, kuid sel juhul peab testamendi allakirjutamise juures olema samal ajal kaks erapooletut tunnistajat. Tunnistajatega tehtud testament on kindlam, sest kaks inimest saavad hinnata testamendi tegija teovõimet.

Testamendi tegemist ei tasuks karta. Pigem vastupidi. Testament näitab vastutustundlikku käitumist oma pärijate ees. Siiski on soovitus eelistada notariaalset testamenti, kuna notari juures tehtud testamendi kasuks räägib õigusselgus ja täpne sõnastus, sest notar oskab inimese tahteavaldusi sõnastada nii, et need on üheselt mõistetavad. Samuti aitab notari juures tehtud testament vältida hilisemate vaidluste tekkimist.

Pärimislepingust

Pärimisleping ei ole nii laialt levinud ja kasutatav pärandamise vorm kui seda on testament. Tasub teada, et pärimislepingu koostab ja tõestab notar ning see allkirjastatakse notari juuresolekul. Kui pärimislepingu ühepoolne tühistamine, muutmine ja sellest taganemine on võimalik üksnes piiratud juhtudel, siis testamenti saab muuta lugematu arv kordi, põhjust nimetamata ja kellegagi kooskõlastamata. See on ilmselt ka peamiseks põhjuseks, miks pärimislepingute sõlmimine ei ole nii populaarne – see on riskantne. Ka viimatine Riigikohtu lahend kinnitab pärimislepingu sõlmimise riske.

Pärimislepingut on soovitatav kasutada olukorras, kus pärija peab pärandi saamiseks midagi pärandaja heaks tegema. Näiteks kui pärandajale kuulub kinnisasi, aga ta soovib elupäevade lõpuni seal elada ning saada ka pärijalt ülalpidamist. Kui pärimislepinguga on paika pandud pärandaja soovid ning kui pärija soovid täidab, siis peale pärandaja surma saab kinnistu omanikuks pärimislepingu alusel pärija.

Märgiline Riigikohtu lahend nr 2-20-3869

Riigikohus tegi 2022. aasta lõpus olulise lahendi, mis puudutas pärimislepingu tühistamist. Kokkuvõtlikult jõudis Riigikohus järeldusele, et kui oled elukaaslase määranud oma pärijaks ja valinud seejuures viimse tahte avaldamiseks pärimislepingu, siis jääb elukaaslane pärijaks ka siis, kui kooselu lõpeb. Üldjuhul saab pärimislepingu või selles sisalduva korralduse kohaselt lepingupoolte (sh pärandaja) eluajal tühistada lepingu sõlminud isikute vahelise notariaalselt tõestatud kokkuleppega või uue pärimislepinguga. Seega kui pärija ei anna nõusolekut pärimislepingu tühistamiseks, siis ei saa pärandaja seda pärijalt reeglina ka hea usu põhimõttest tulenevalt nõuda. Viidatud lahendis oli tegemist pärimislepinguga mitteabielulises kooselus olnud elukaaslaste vahel. Kohus möönis, et mitteabielulise kooselu lõppemine võiks iseenesest olla erandlikuks asjaoluks, mis võimaldaks pärijal pärimislepingu tühistada, kuid jõudis lõpuks järelduseni, et see asjaolu ei ole ainuüksi piisav.

Riigikohus rõhutas, et juba pärimislepingu sõlmimisel tasuks ette mõelda, mis tingimustel on võimalik lepingust taganeda. Näiteks oleks saanud lepingusse kirjutada, et leping kehtib osapoolte kooselu lõppemiseni.

Pärimislepingu ja testamendi erinevus

Peamiseks pärimislepingu ja testamendi erinevuseks ongi just nende muutmise kord. Kui pärimislepingu muutmiseks on vaja kahe isiku nõusolekut (pärandaja ja pärija), siis testamendi muutmiseks piisab testaatori enda tahteavaldusest.

Lisaks võimaldab pärimisleping erinevalt testamendist pärandi üleandmist või pärimisõiguse teostamist juba lepingu sõlmimise ajal ning aitab seeläbi kindlustada pärandi üleminekut soovitud viisil juba enne lepingupoole surma.

Kokkuvõtlikult on nii pärimislepingul kui ka testamendil omad eelised, kuid igal juhul tasub läbi mõelda, mis on vara üleandmise eesmärgiks ning kas pärandajal on eluajal huvi vara ise kasutada või mitte.