Tanel Melk: ettevõtjad kobavad ohtlikku pausinuppu

Ettevõtjad otsivad mõne kuu pikkust pausinuppu, mis aitaks vältida vahepeal tekkivaid kohustusi, et siis endistviisi jätkata. Milliseid ohte nupp kaasa toob, kirjutab advokaadibüroo LMP tegevjuht Tanel Melk.

Praegune majanduskriis on erakordse dünaamikaga, kuna kriisi alged ei tulene majandusest. Seetõttu on paljud ettevõtjad segaduses, mida teha oma äridega, mis muidu olid elujõulised ja kasumlikud. Puudu on justkui mõnekuulisest „pausinupust“, mis aitaks vältida paari kuu jooksul tekkivaid kohustusi, et siis samamoodi jätkata. Majanduse komplekssuses see nii lihtne loomulikult ei ole, kuid ettevõtjate nõutus sellises olukorras on mõistetav. 

„Pausinupu“ otsimine on viinud paljud küsimusteni, kas oma ühing või äri võõrandada ja puhtalt lehelt alustada, jättes võlgnevused vanasse ühingusse maha? Riigi plaan peatada pankrotiavalduste esitamise võimalus aitab küll pankrotte edasi lükata, kuid kuna selline meede lööb majandussuhete poolte tasakaalu tugevalt kõikuma, siis ei saa sellisele meetmele pikka iga ennustada. Paljudel juhtudel võib see maksejõuetuse tekitamisele suunatud pettuste toimepanemist ehk soodustadagi, pikendades sellistele tegudele jälile saamise perioodi ja võimaldades kahju suurendada. Seetõttu ei tundu ka see paljudele lahendus.

Paljud ettevõtjad on hakanud huvi tundma oma äri reorganiseerimise või võõrandamise vastu selliselt, et juba võlgades olev või kohe võlgadesse jääv ühing antakse üle likvideerijatele ning selle sisulist äritegevust jätkatakse pärast praegust „pausi“ nii-öelda puhtalt lehelt. Siinkohal oleks mõistlik üle käia alustõed selle osas, millised on selliste sammude tagajärjed.

Ühingu müük teada-tuntud likvideerijale ei vabasta vastutusest enne müüki tekkinud kohustuste eest

Sageli võib näha olukordi, kus ühingute makseraskuste ilmnemisel ei soovi ettevõtjad makseraskustega tegeleda ning ühing võõrandatakse mõnele teada-tuntud likvideerijale. Sealjuures soovib ettevõtja jätkata sama tegevusega ning kas vabaneda likvideerimise vaevast või siis peita varasemate valgustkartvate toimingute jälgi.

Seadus iseenesest ei piira ühingu osaluse võõrandamist, olgu ühing selleks ajaks juba makseraskustes või mitte. Küll peab ühingu juhatuse liige arvestama, et ta vastutab kõiki tema juhtimise ajal toimunu eest ning ta peab olema valmis näiteks maksuhaldurile või võlausaldajale tõendama, et ta ei ole oma maksuseadustest tulenevaid või muid kohustusi rikkunud. Raskuste tekkimise järgselt raamatupidamisdokumentide üleandmine likvideerijale ja muu ühingu ajaloo „unustamine“ panustab sageli oluliselt sellise juhataja vastutuse tekkimisse. 

Näitena võib siinkohal tuua nn kassajäägi olukorra, mida puudutavaid dokumente ei uuel ega vanal juhatuse liikmel maksuhaldurile esitada ei ole ning milline küsimus muutub ühingu likvideerimisel, saneerimisel, pankrotistumisel või lihtsalt maksumenetluses päevakajaliseks. Sealjuures muutub oluliseks see, kas ja kui palju on endisel omanikul võimalik tõendada, milliseid tehinguid tehti kassas olnud rahaga, miks seda tehti sularahana jne.

Äritegevuse üleandmisega lähevad kaasa ka äriga seotud õigused-kohustused, varade võõrandamisel mitte

Praegune olukord võib tekitada kiusatuse äritegevusega alustamiseks uue keha alt, kasutades enamasti või täielikult samu vahendeid ja ressursse ja jättes vana keha oma lõppu ootama. Siinkohal tuleb arvestada seda, et äritegevuse tuuma üleandmisel uude ühingusse lähevad selle ühinguga kaasa ka kohustused oma võlausaldajate ees. See kehtib ühtemoodi nii erasektori võlausaldajate nõuetele (töötajad, kaupade tarnijad, pangad) kui ka avalik-õiguslikele võlausaldajatele (maksuhaldur). Seda on võimalik vältida äritegevuse võõrandamisel pankrotimenetluse kaudu.

Kui ühing võõrandab varad aga eraldi ühikutena ning äritegevuse tuuma üle ei anta, siis ei lähe ka kohustused nende varadega kaasa. Piiri tõmbamine varade müügi ja äritegevuse üleandmise vahel on hägune ning pahatihti tuleb neid olukordi analüüsida läbi juhiste, mida kohtud on erinevates kaasustes andnud. Riigikohuski on hiljuti teinud huvitava lahendi Tallink vs Applaford Transport OÜ asjas, kus otsiti veoteenuse äri tuuma. Riigikohus on leidnud, et ettevõtte üleminekut kinnitavaks argumendiks võib olla see, kui ettevõtte üleandja ja omandaja juhtorganite liikmed ning omanikud on samad; samuti on samas lahendis hinnatud majandustegevuse sarnasust olukorras, mil see täpselt sama ei olnud.

Artikkel ilmus Äripäevas.